04.-09.10.2016 toimus Uus-Meremaal, Aucklandis Rahvusvahelise Politseiassotsiatsiooni 61. kongress. Kuivõrd seekordne kongress toimus Eestist niivõrd kaugel, tegelikult üldse kaugeimas võimalikus punktis maakeral, siis alustasime ettevalmistusi sinna minekuks juba varakult. Soovijaid oli kolm – Maret, Marika ja allakirjutanu. Lahendamist ja otsustamist vajas päris mitu probleemi: kui kaua Uus-Meremaal viibida, kuidas sinna kohale jõuda ja kuidas kanda üle osavõtutasu.

Kui kaua Uus-Meremaal viibida? Selge see, et kui nii kaugele juba minna, siis pole mõtet piirduda ainult 5 kongressipäevaga vaid tahaks natukene ka maaga tutvuda. Võimalusi oli kaks – osaleda kongressile järgneval sõprusnädalal või tutvuda maa ja riigiga omapäi kas enne või pärast kongressi. Kaalunud kõiki plusse ja miinuseid otsustasime sõprusnädala kasuks ennekõike just mugavuse pärast – maksad osalustasu ära ja endal pole vaja rohkem muretseda, majutus, toitlustamine ning turismiprogramm on garanteeritud.

Kuidas kohale jõuda? Iseenesest lihtne probleem, sest lennufirmasid, mille abil sinna lennata, on mitmeid. Kaalunud kõiki vajalikke parameetreid – lennu ajaline pikkus, ümberistumistele kuluv aeg, kohalejõudmise aeg, lennu maksumus jmt, otsustasime Lufthansa kasuks. Seega siis marsruut: Tallinn – Frankfurt – Singapur – Auckland. Piletid ostsime ära juba 2015 detsembris ja maksma läks see lugu 1330 € inimese kohta.

Kuidas kanda üle osalustasu? Peaks ju olema jälle lihtne probleem, aga võta näpust! Korraldajate soov oli, et osalustasu kantaks üle Uus-Meremaa dollarites. Minu kodupank on Swedbank ja sealt tuli vastus, et nemad Uus-Meremaa dollarites ei arvelda. Sama vastuse sain SEB-ist. Õnneks osutab sellist teenust Nordea. Seega siis – avasin omale Nordeas Uus-Meremaa dollari konto, kandsin Swedbangast Nordeasse vajaliku summa ning Nordeast tegin omakorda ülekande Uus-Meremaa IPA kodupanka.

Sellega oli eeltöö tehtud ning võis hakata reisi ennast ootama. Ja siit ta siis tuleb, enam-vähem kronoloogilises järjekorras.

2. oktoober. Väljalend Tallinnast kell 18.00, lennukiks Airbus A320. Lennuaeg 2,5 tundi, saabumine Frankfurti kell 19.30 (siin ja edaspidi kõik kellaajad kohaliku aja järgi). Frankfurdis vahepeatus 2 tundi 25 minutit ja algas järgmine etapp - lend Singapuri. Lennukiks Airbus A380, see kahekorruseline, praegune maailma suurim reisilennuk. Lennuaeg 12 tundi ja Singapuri jõudsime kohaliku aja järgi kell 16.20. Järgnes ümberistumise aeg 4 tundi ja 50 minutit ning algas viimane etapp – kell 21.10 väljalend, lennukiks Boeing 777. Lennu kestus 10 tundi ning saabumine Aucklandi kell 11.50. Pean tunnistama, et arvestades lendude pikkust, kartsin seda natukene. Põhiline mure, kuidas minusugune suhteliselt pikka kasvu inimene oma jalad ära mahutab. Aga polnud hullu, istmevahed lennukis olid piisavalt laiad ning sai soovi korral ka jalad sirgu lükata.

Kohale jõudes (juba 4. oktoobril) ootas meid passikontroll ja põhjalik tollikontroll. Tollieeskirjad on Uus-Meremaal üpris ranged, so nad kaitsevad oma turgu ja samuti ka loodust võõrmõjude eest. Igasuguste bioloogiliste ainete, sh toiduainete kaasavedamine on suures osas välistatud. Sigarette tohib riiki sisse tuua 50 tükki, so 2,5 pakki. Ja sigaretid on kohapeal kallid, u 15 eurot pakk! Meil oli õnneks kodutöö eelnevalt tehtud ja midagi üle normi kaasa ei vedanud. Mõnel mehel läks ka kehvemini. Kanget alkoholi tohtis kaasa tuua 3 pudelit, kuid sõber Grigori Armeeniast oli oma kohvrisse paigutanud 9 pudelit Armeenia brändit. See oli viga, sest 6 võeti tollikontrollis ära.

Passi- ja tolliprotseduurid edukalt läbitud, otsisime üles vastuvõtjad ja meid juhatati lahkelt bussi juurde, mis meid hotelli viis. Kongress toimus Aucklandi hotellis Grand Millennium. Aucklandi kohta niipalju, et tegu on Uus-Meremaa suurima linnaga, elanikke on seal u 1,5 miljonit.

Registreerisime end hotelli sisse ja tegime kiirvisiidi hotelli lähiümbrusesse sooviga osta oma elektririistadele vaheadapter. Seal on ju see nn briti süsteem – seinakontaktid on kolme auguga. Otsisime vajalikku poodi ja ajasime omavahel juttu ning korraga küsis üks mööduv neiu sulaselges eesti keeles: „Olete eestlased?“. Tegu oli Aucklandis elava eestlannaga, kes vähemalt esialgu oma elu Uus-Meremaaga sidunud on. Tundub, et Hemingway jutt igas sadamas olevast eestlasest (Auckland ju ka sadamalinn) vastab tõele.

Õhtul toimus traditsiooniline tere tulemast õhtusöök, kus enamus tuttavaid ära tervitatud sai ning siis reisiväsimust välja magama.

5. oktoober. Hommikul kongressi pidulik avamine Aucklandi raekojas. Raekotta mindi hotelli juurest rongkäiguga, kõige ees torupillimuusika orkester. Lugesin kusagilt, et Uus-Meremaal on torupillimuusika orkestreid rohkem kui Šotimaal! Raekojas tervitas meid maoorikeelse lauluga üks noorteansambel ning peeti kõnesid. Uus-Meremaa ametlikud keeled on inglise ja maoori keel ning nii pidasid Uus-Meremaa politseiülem, Aucklandi linnapea ning üks maoori kogukonna esindaja oma kõned vaheldumisi maoori ning inglise keeles.

Pärast avamist tehti ühispilt, järgnes lõunasöök ning siis juba ametlikult kongress. Viimase puhul on ju tegu meie aastakoosoleku analoogiga, kus võetakse kokku möödunud aasta tegevus, kuulatakse ära alalise täitevkomitee aruanded, kinnitatakse eelarve jmt. Huvitaval kombel iseloomustab möödunud aastat segadus mitmes liikmesorganisatsiooni osakonnas.

Kõigepealt Türgi – riigi poliitilise olukorra tõttu on nende IPA osakond praktiliselt varjusurmas ja pole teada, kas nad saavad oma tegevust jätkata.

Slovakkia – sisemised lahkhelid, mis päädisid sellega, et osakonna peasekretär lahkus tüliga ametist ja võttis endaga kaasa kogu IPA Slovakkia osakonda puudutava andmebaasi.

Brasiilia – segadused valimistega, mistõttu pole teada, kes moodustavad praegu IPA Brasiilia osakonna juhatuse. Kongressil oli kaalumisel ka Brasiilia IPA liikmelisuse peatamine, kuid esialgu neile halastati.

Mosambiik – tundub, et seal on IPA tegevus seiskunud, keegi nendega kontakti ei saa jne. Kongressi otsus – Mosambiigi liikmelisus peatati.

6. ja 7. oktoober, kongress ning veel märksõnu sellelt:

Kongressiruumi lae alla oli riputatud osavõtvate riikide lipud, kuid kahetsusväärsel kombel oli osa lippe, sh ka Eesti oma, puudu. Korraldajate põhjendus – neil ei ole neid puuduolevaid lippe. Na andnud siis varem märku, ma oleks kaas võtnud!
2015. aastal oli IPA-s üle maailma kokku 358 000 liiget.
Tunnustati IPA osakondade interneti kodulehekülgi. Teiste hulgas märgiti parimate seas ära ka Eesti. Kaks aastat tagasi olime pronksi saajate hulgas, aasta tagasi tuli hõbe ja nüüd siis kuld. Well done, Lauri!
Gimborni koolituskeskus – see teema tekitas elava arutelu. Põhiline probleem on rahas – IPA maailmaorganisatsioon toetab Gimborni koolituskeskust igal aastal u 82 000 euroga. Osad delegaadid leidsid, et seda on liiga palju ning IPA liikmed külastavad Gimborni vähe. Teised olid arvamusel, et Gimborni peab igal juhul toetama. Esialgu jäi endine olukord kehtima, aga eks näis, mis tulevik toob.
Kongressil anti ülevaade Uus-Meremaa politsei rahvusvahelisest koostööst – suurt rõhku pannakse koostööle Vaikse ookeani saareriikidega.
2017. aasta kongress toimub 19.-24.09.2017 Bulgaarias, Varna lähedal Albena kuurordis. Osavõtutasu üheses toas u 880 eurot ja kaheses toas u 760 eurot.
Noorte politseinike seminar toimub 11.-16.06.2017 USA-s.

Kui tavapäraselt toimusid õhtusöögid samas hotellis, kus kongresski, siis neljapäeva programmis oli kirjas, et õhtusöök toimub Sky City hotellis. Lootsime lihtsameelselt, et see tähendab õhtusööki teletornis (Aucklandi teletorn asub kesklinnas), kuid võta näpust, õhtusöök toimus teletorni kõrval asuvas hotellis u 5. korrusel. Reede pärastlõunal, pärast kongressi lõppu läksime teletorni omapäi. Oli kena vaade küll.

8. oktoober. Ekskursioon kongressist osavõtjatele. Põhimõtteliselt oli tegu linnaekskursiooniga, so sõitsime bussidega mööda linna ja tutvusime huviväärsustega. Aucklandi linna iseloomustab see, et kui kesklinn on täis kõrghooneid, siis muu osa linnast on ühe-kahekorruseline, kusjuures eramajad on valdavalt ühekorruselised. Külastasime ka ragbi staadionit. Ragbi on Uus-Meremaal kõige populaarsem spordiala, muu hulgas on nad ka valitsevad maailmameistrid. Televisiooni kohalikel spordikanalitel näidatakse samuti valdavalt ragbit.

Õhtul toimus pidulik gala õhtusöök ja ühtlasi ka kongressinädala lõpetamine.

9. oktoober. Algas sõprusnädal, millest osavõtjaid oli u 150. Hakatuseks jagati meid bussidesse ja ees ootas esimene sihtkoht – Matamata, kus asus Kääbikla. Peter Jackson, Uus-Meremaa filmirežissöör, filmis oma „Sõrmuste isanda“ triloogia ja „Kääbiku“ Uus-Meremaal. Kääbikla ehitati ühe farmi maa-alale ning pärast filmivõtete lõppu avati see turistidele. Iseenesest geniaalne äriidee – Uus-Meremaad külastavad Tolkieni fännid tahavad loomulikult näha ka kohta, kus filmi Bilbo ja Frodo elasid ning see võimalus on neil nüüd olemas.

Kääbikla külastatud, suundusime edasi Rotoruasse, kus asus meie järgmine hotell. Rotorua asub samanimelise järve ääres ning koht on turistide seas üpris populaarne, seda ennekõike just piirkonna geotermilise aktiivsuse tõttu. Peab mainima, et väävli lõhna oli hotellis ja selle ümbruses pidevalt tunda.

10. oktoober. Esmalt sõitsime Wai-O-Tapu geotermilisse piirkonda. Tegu on looduspargiga, mis on termiliselt väga aktiivne – ümbruskond on täis väiksemaid ja suuremaid auke, kraatreid, tiike, järvekesi jne. Mitmelt poolt tõuseb maapinnast auru või podiseb muda või vesi. Tiigid ja järvekesed on erinevat värvi – hallid, valged, kollakad, rohelised – sõltuvalt sellest, mis keemilised elemendid seal parasjagu maa seest valdavalt välja pressivad.

Õhtul ootas meid ees maoori küla koos maoori laulude, tantsude ja traditsioonilise maoori toiduga. See traditsiooniline toit tähendab seda, et liha ja kartulid küpsetatakse maa all kuumade kivide peal. Kõigepealt kaevatakse auk ja asetatakse selle põhja kivid. Kivide peale tehakse lõke ning kui kivid kuumad, asetatakse sinna potid-pannid liha ja juurikatega, kaetakse see lambanahaga, mille peale pannakse niiske riie ning kogu asi kaetakse mullaga. Mitme tunni möödudes, kui maa seest isuäratavat lõhna hakkab immitsema, on toit valmis ja võib sööma hakata.

Küla ei olnud loomulikult päris ehe küla, so mitte selline, kus pidevalt elatakse, vaid pigem turistide jaoks ehitatud koht, kus võis saada üldise ülevaate maoori kultuurist.

11. oktoober. Lambafarmi külastus. Lambafarm pole küll päris õige sõna, sest selles külastatavas farmis olid lisaks lammastele ka veised, sead, alpakad, laamad, hirved ning seal kasvatati seal viinamarju, oliive, aprikoose jmt. Aga noh, lammas oli tegija, sest meile näidati lammaste „iludusvõistlust“, tutvustati lammaste pügamist, selgitati ja lasti proovida lehmalüpsi ning tallede lutiga söötmist. Kõige lõpuks demonstreerisid oma oskusi karjakoerad.

Pärastlõunase aja viitsime kohas nimega Rainbow Springs. Tegu oli taaskord looduspargiga, kus oli muuhulgas võimalik lugega mäest alla kihutada. Luge on põhimõtteliselt juhitav kuivamaa kelk, so kelk, millega sõidetakse betooni peal. Pean tunnistama, et lugega sõitmise kõrval unustasime ka selle, et läheduses oli võimalik ka elusat kiwit näha. Kiwi on Uus-Meremaa rahvuslind, umbes kana suurune ja lennuvõimetu. Tegutseb ta valdavalt öösiti ja Rainbow Springsis olid loodud vastavad tingimused, et turistid saaksid kiwi’t pimeduses näha. Meie leidsime kiwi asemel koha, kus sai degusteerida Uus-Meremaa veine. Mnjah, igaühele oma ...

12.oktoober. Hommikul pakkisime kohvrid kokku ja suund järgmisse linna ning järgmisse hotelli. Teel tegime ühes järjekordses linnakeses kiire lõuna ja pärastlõunal saabusime Waitangisse. Viimane on Uus-Meremaa ajaloos tähtsal kohal, sest just Waitangis kirjutati alla mitmed Uus-Meremaa ajaloos tähtsad dokumendid, sh ka kokkulepped maooride ja Suurbritannia vahel 1840. aastal ja 1975. aastal. Waitangis külastasime taaskord maoori maja ning seal toimus ka lühike kontsert. Samal territooriumil sai uudistada ka maooride kanuud. Kui keegi on näinud meie haabjat, mis kujutab endast haava tüvest valmistatud ühe- või kahekohalist lootsikut, siis maooride kanuud on samuti valmistatud ühe puu (kauri) tüvest, kuid mahutavad nad kuni 40 inimest. Kauri puudest edaspidi.

Ja siis hotelli. Nende hotellidega on selline lugu, et alati ootad põnevusega, millisesse tuppa satud, millisele korrusele, kuhu avanevad aknad jne. Kuivõrd meie seekordne hotell asus ookeani kaldal, siis lootsime muidugi vaadet ookeanile. Kui siis meie tuba maja vastasküljes osutus olema, olime esialgu pettunud, kuid järgmisel päeval pettumus hajus.

13. oktoober. Laevareis. Nagu eespool mainitud, asub Waitangi ookeani ääres, täpsemalt piirkonnas, mille nimi on Bay of Islands, ehk siis saarte laht, ja sinna saarte vahele me laeva seilama läksimegi. Ilm oli õnneks ilus, päike paistis, maalilised vaated, vees hullasid delfiinid – mis sa hing veel tahad!

Laevareis lõppes Russelli linnakeses, viimane oli muide alates 1840. aastast Uus-Meremaa esimene pealinn. Russellist kolis pealinn peagi Aucklandi ning 1865. aastal Wellingtoni. Russellis pakuti meile lõunat, valisin seekord lambaliha. Eeldasin, et kui neil on saarel 70 miljonit lammast, siis peaksid nad ju lambapraadi valmistada oskama. Üks lihatükk praest oli väga hea, aga teine üpris vintske ja sooniline. Aga eks nad peavadki sellest viletsamast lihast kuidagi lahti saama ja taolised turistigruppide masslõunaga on see ka võimalik. Aga tühja sest lihast. Jalutasime Russellis ringi, leidsime üles ka õige kaupluse, so sellise, kust Uus-Meremaa veini sai, ning seejärel sõitsime uue laevaga üle lahesopi hotelli. Ja nüüd avanesid meie hotellitoa plussid. Kui ookeani pool maja puhus tuul ja oli suhteliselt jahe, siis meie toa terassile paistis päike. Peagi ühinesid meiega ka Maret, Kauko ja Ilze. Istusime ja lesisime (murul), degusteerisime ning tundsime elust mõnu. See oli kogu reisi ajal ka esimene ja ainukene kord, kus sai ihu paljaks ja päikest võtta. Muidugi, järgmisel päeval kandsin mütsi. See oli mul punast värvi ja kolp selle mütsi all oli samuti punast värvi.

14. oktoober. Kauri mets, liivadüünid, Uus-Meremaa kõige põhjapoolsem tipp Cape Reinga, 90 miili rand ning kauri muuseum. Sõit Cape Reingale võttis üle 3 tunni. Olgu mainitud, et kuivõrd Uus-Meremaa on üpris mägine, siis on ka teed vastavad, kurvilised ning tõusude ja langustega. Enne kohalejõudmist käisime kauri metsas. Kauripuu on igihaljaste okaspuude perekond ning kasvab ta lisaks Uus-Meremaale Austraalias, Malaisias, Borneol, Paapua Uus-Guineas ja mitmetel polüneesia saartel. Vanim isend Uus-Meremaal arvatakse olema 2000 aasta vanune ning tüve läbimõõt on neil ka vastav, üle 2 meetri. Siis pole ka imestada, et maoorid sellest ca 40 kohalisi kanuusid valmistasid.

Pärast kauri metsa ootasid meid liivadüünid ja soovijaid said düünidest liivalauaga alla sõita. Kui keegi on käinud Leedus imetlemas Kura poolsaare düüne, siis need Uus-Meremaa omad olid minu arust poole kõrgemad.

Cape Reinga on taaskord maooride püha koht. Nende uskumuse järgi on Cape Reinga (maoori keeles Te Rerengua Wairua) koht, kust hinged pärast surma teispoolsusesse lähevad. Kõige muu kõrval sai seal imetleda, kuidas kohtuvad Vaikse ookeani ning Uus-Meremaa ja Austraalia vahel oleva Tasmani mere lained. Lained kohtusid tõepoolest nurga all ning selles kohtumiskohas oli murdlainetust üksjagu.

Tagasiteel külastasime 90 miili randa. Kui Eesti randades võideldakse autoomanikega, kes oma neljarattalisega lainete piirile sõita soovivad, siis 90 miili rannas sõidetakse rannaliival bussidega. Liiv on kõva ning laudsile ja nii miilide ulatuses. Kui nime uskuda, siis suisa 90 miili ulatuses.

Pärast randa sõitsime kauri muuseumisse. Muuseumi kõrval oli pesuplats, kus 90 miili ranna külastajad said oma sõiduvahendid puhtaks pesta, sest ega merevesi nalja mõista, paneb auto/bussi roostetama.

15. oktoober. Tagasitee Aucklandi vahepeatusega Matakohe Kauri muuseumis. Vahemärkusena olgu öeldud, et maoorikeelsed kohanimed on üldse huvitavad. Sellesama Matakohe lähedal oli ühe asula nimi Kohekohe. Matakohe kauri muuseum on sisuliselt Uus-Meremaa pioneeride muuseum. Pioneeride all ei pea ma siinkohal silmas neid nõuka aegseid punase kaelarätiga lapsi ega neid, kes tegelevad lõhkeainetega, vaid jutt on neist pioneeridest, kelle osaks oli uute maade avastamine ja asustamine. Muuseumis oli põhjalik ülevaade sellest, kuidas need pioneerid elasid, kuidas nad kauripuid saagisid ja vedasid, mida selle puiduga peale hakati jne. Lisaks veel kauri vaiguga seotud lood. Viimane on sisuliselt sama mis merevaik..

Ja viimane sihtpunkt – Novoteli hotell Aucklandi lennujaamas. Korraldajate poolt väga tark mõte – sõprusnädala viimane hotell asub lennujaamas ning seega puudub vajadus osalisi pärast eraldi lennujaama vedada. Samas hotellis toimus ka sõprusnädala lõpetamise gala õhtusöök ning siis võis hakata koduteele mõtlema.

16. oktoober. Kojusõit. Marsruut sama, mis tulles, ainult vastupidises järjekorras – Auckland – Singapur – Frankfurt – Tallinn. Huvitav on see, et nende tagasilennu pikematel otstel oli lennuaeg mõlemal tunni võrra pikem kui Uus-Meremaale lennates. Kaks võimalust – kas oli lihtsalt vastutuul või avaldas mõju maakera pöörlemine. Lendasime ju idast läände ning maakera pöörles meiega kaasa. Muide, kunagi ammustel aegadel lendasin Jakutskist Moskvasse. Startisime Jakutskist keskööl ning Moskvas olime samuti keskööl, so kuigi lend kestis 6 tundi, siis kella järgi poleks nagu aega kulunudki.

Ja kui lõpuks 17. oktoobril koju jõudsime ... nagu ikka, olime väsinud ent õnnelikud!

Ain Lepikult
IPA Eesti osakonna president

 

Vaata ka pildigaleriid!