IPA Eesti uudised

Muljeid IPA 62. maailmakongressilt Bulgraarias

Vabandan juba ette, järgnev kirjatükk keskendub võib-olla liialt olmemuredele ja kongressist on vähem juttu, aga mis teha, sellised need muljed on.

Alustame algusest, ehk kuidas kohale jõuda. Kui sai selgeks, et järjekordne IPA maailmakongress toimub Bulgaarias, Varna lähedal Albenas, siis hakkasin otsima võimalusi, kuidas võimalikult väikese vaevaga kohale jõuda.

Mul on Varnas käigust kogemus olemas – mõned aastad tagasi toimus seal IPA Kesk- ja Ida-Euroopa riikide konverents ning tookord oli kohalejõudmine paras vaev – kaks ümberistumist ning lennuk maandus Varnas öösel kell kaks. Seekord lootsin pisut paremaid võimalusi ja ennäe – avastasin, et Tallinnas pääseb Varnasse suisa otselennuga. Tegu oli tšarterlennuga, so teenindas see turismifirmasid, aga mis meil sellest. Ostsin juba aasta alguses piletid ära, andsin info edasi ka teistele reisiseltsilistele - Maretile, Lainele ja Ritale ning jäime kongressi ootama. Vahepeal toimus Tallinnas Eesti ja Soome IPA ühine aastakoosolek, õigemini küll ühine aastakoosoleku järgne õhtune koosviibimine. Teavitasin seal oma lennuvõimalustest ka soomlasi, kes lõid samuti kampa ning tagajärg oli see, et 17. septembril startis Tallinnast lennuk, mille pardal oli Soome IPA osakonna president Jari, asepresident Kauko ja peasekretär Miia, Läti IPA president Ilze ning Eesti delegatsioon koosseisus Maret, Laine, Rita, Marika ja Ain. Kuigi ülalpool viitasin, et kongress algas 19. septembril, siis meie lendasime kohale 2 päeva varem, sest tšarteri lennugraafik on lihtsalt selline. Eelnevalt olin välja uurinud, et need lisapäevad saame elada samas hotellis, kus ka kongressi delegaadid ja külalised majutuvad. Maret, Laine ja Rita valisid teise tee – nemad olid 2 ööd ühes teises hotellis ning taasliitusid meiega 19. septembril.

Kui Varnasse kohale jõudsime, olid Bulgaaria ipakad meil kenasti vastas, istusime bussi ning sõit võis alata. Kõigepealt viisime Mareti, Laine ja Rita nende ajutisse peatuskohta ning siis suund Albena poole. Kongressi hotelliks oli Grand Flamingo hotell, mis tõsi küll, jagunes kaheks osaks – 5 tärnine Grand Flamingo ja 4 tärnine Flamingo. Ega neil olulist vahet polnud, üks oli nö peahoones ja teise pääses hoovist basseini kõrvalt.

Registreerisime endid kongressile ja seejärel hotelli. Siis algasid nö seiklused. Meie kohvrid oli pakikandja juba bussist enda kätte rabanud ja nendega kuhugi suundunud. Administraator ütles, et meie tuba on 513 ja toa uksekaardi saame pakikandja käest. Suundusime siis lifti, sõitsime 5. korrusele ja hakkasime tuba otsima. Käime mööda koridore, no ei leia sellise numbriga tuba. Sõitsime siis fuajeesse tagasi ja küsisime administraatori käest, kus meie tuba on. See noorsand vehkis käega ja seletas, et peame õue minema ja siis kusagile vasakule. No miks sa siis kohe nii ei öelnud??? Hea küll, leidsime lõpuks oma toa üles, see oli hotelli teises tiivas või pigem kõrvalhoones. Hiljem saime aru, et see oli see 4 tärnine Flamingo. Pakikandja ootas meid seal juba ees, vedas kohvrid tuppa ja jäi siis meile ootavalt otsa vaatama. Olin sellest solgutamisest juba parasjagu pahane, manasin mõistmatu näo ette ja pakikandja lahkus nördinult. Eks ta ootas oma tippi, aga seda ta mitte ei saanud, ihne eestlane nagu ma olen. Siis avastasin, et meile oli antud ainult üks uksekaart. Ega muud, kui administraatori juurde tagasi ja nõudsin teise veel. Tagasi tuppa jõudnud, tutvusime sisustusega ja avastasin lukkus miniseifi. Mõistlik oleks ju üleliigne raha ja passid seifi panna (passid olid kaasas seetõttu, et Bulgaaria kuulub küll Euroopa Liitu, kui Schengeni osa pole nad mitte). Jälle administraatori juurde tagasi ja nõudsin omale seifi kaardi. Oeh, no miks nad kohe kõiki vajalikke kaarte kätte ei võinud anda.

Jätkasime toaga tutvumist – kaks laia voodit, vannituba, lisa WC, kööginurk, rõdu, tingimused igati soodsad. Lülitasime tööle konditsioneeri ja hing aimas halba. Konditsioneeri ventilaator asus rõdul ja tegi üpris kõva mürinat. Vähe sellest, ilmselt oli paigalduses midagi nihu läinud ning tuppa ei kostnud mitte ainult ventilaatori mürin, vaid sein ka värises.. Ega muud kui jälle administraatori juurde tagasi ja küsima, kas oleks võimalik tuba vahetada (kohvrid olid meil veel igaks juhuks lahti pakkimata). Selgus, et administraator ei saa midagi teha, järgmisel päeval tuleb house manager ja siis vaadatakse. Ok, mõtlesime, et selle ühe öö saame hakkama. Päevane temperatuur oli küll 30 kanti ja öine üle 20, aga polnud midagi teha, lülitasime konditsioneeri välja (selle mürina ja vibratsiooniga ei saanud hästi magada), rõduuks lahti ning higistasime öö kuidagi ära. Eelnevalt käisime veel õhtusöögil. Ega me täpselt ei teadnud, kas meie lisapäevadel on õhtusöök hinna sees või mitte, kuid pressisime aga restorani ja ladusime taldrikud täis. Ukse peal küll järjekordne administraator küsis, kes me oleme, aga teatasime, et me tulime konverentsile. Olgu öeldud, et söögi kohta võib öelda – söömaorgia. Buffee, 4-5 sorti erinevat liha, samapalju lisandivõimalusi, külmad road jne. Joogiga oli muidugi nukram lugu, selle eest tuli maksta.

Õhtusöögil kohtasime taaskord soomlasi ja saime kadedust tunda. Kaukol ja Jaril oli mõlemal tuba, ei, tuba on vale öelda – hotellinumber, milles oli 3 magamistuba, 3 vannituba, 2 korrust 2 rõdu. Nojah, kommentaarid on liigsed. Tõsi küll, pärast selgus, et Kauko oli oma lisaööde eest maksnud mitte Bulgaaria IPA-le nagu mina, vaid otse hotelli ja kui minul maksis lisaöö 90€, siis temal 140.

Kuivõrd kongressi programm algas alles teisipäeva õhtul welcome coctail’iga, siis oli meil 2 vaba päeva, mida kasutasime rannapuhkuseks. Olgu etteruttavalt öeldud, et need olid ka selle nädala kõige ilusamad ilmad. Rand asus hotellist u 300 meetri kaugusel ja vesi oli isegi minusuguse jaoks üpris soe, nii umbes 23 kraadi.

Esmaspäeval enne randa minekut külastasime taaskord administraatorit, et uurida, millised on võimalused toa vahetuseks. Meie õnnetuseks oli administraatoriks sama eelmise päeva üpris arrogantne tüüp. Teatasime taaskord oma soovist tuba vahetada ja seletasime, et konditsioneer müriseb jne. Vastuseks saime, et tehnik tuleb ja vaatab. Hea küll, läksime siis randa. Õhtupoolikul tuppa tagasi jõudes oli konditsioneeri olukord loomulikult endine. Läksin veelkord administraatori juurde ja sain seekord house manageri jutule. Oli üks noor tütarlaps. „Nutsin ta rinna naal“ ja uurisin veelkord võimalusi toa vahetuseks. Pika eitamise peale, et pole võimalik, vabu tube ei ole, pakuti mulle siiski teist tuba sama tiivas, kus me elasime. Käisin seda vaatamas, aga see oli kusagil kõige tagumises nurgas olev peretuba, millest ma siiski loobusin.

Teisipäeval jõudsid ka Maret, Laine ning Rita kohale ning selgus, et nemad majutati meie kõrvale. Seega oli eestlaste punt kõik koos. Teisipäeva õhtul toimus siis welcome coctail. Kui eelmisel aastal oli Bulgaaria IPA president lubanud, et Bulgaarias voolab veini ojadena, siis sellel õhtul oli see tõesti nii. Järgnevatel päevadel oli õhtusöögi käigus igale osalejale ette nähtud üks klaas kohalikku rakia’t ja klaas veini või kann õlut. Kes rohkem tahtis, see maksis. No me siis maksime.

Kolmapäeval algas siis ametlikult kongress. Hakatuseks pidulik avamine. See toimus u 100 meetri kaugusel asuvas teises hotellis ja sealsamas toimusid ka kongressi istungipäevad. Avamine nagu avamine ikka – hümnid, kõned, kontsert. Meile esines Bulgaaria mereväe orkester (järeldasin, et ju neil siis politseiorkestrit ei ole), erinevad solistid, rahvatantsuansambel, kõnega esinesid asesiseminister, politseipeadirektori asetäitja ja muud ametnikud. Pärast pidulikku avamist toimus ametlik pildistamine. Olgu öeldud, et mina ja Laine olime seekord politseivormis ning Maret rahvarõivais.

Pärast lõunat toimus kongressi esimene istung. Külalised, so Laine, Rita ja Marika nautisid rannamõnusid või käisid ekskursioonidel, meie Maretiga istusime kongressil.

Kongressi istungid olid tavapärased – presidendi, peasekretäri ja komisjonide esimeeste eelmise aasta aruanded, sõnavõtud jmt. Olgu kohe öeldud, et istungid olid pikad - neljapäeval ja reedel algus 8.30 ja lõpp kolmapäeval ja neljapäeval 18.30, reedel kell 15.00.

Mõned teemad kongressi istungitelt:

  1. Välisasjade komisjon, esimees Venemaa IPA osakonna president Aleksei Gankin. Selle komisjoni töö ümber tiirles enne kongressi palju spekulatsioone. Üks senine komisjoni liige saatis kõikidele delegaatidele enne kongressi pika kirja, milles kritiseeris teravalt komisjoni senist tööd. Paraku kiitis kongress komisjoni töö heaks.
  2. Liikmelisus. Igal aastal on probleeme mõne liikmesriigiga. Kui Mosambiik oli paar aastat pildilt kadunud ja keegi ei teadnud, mis selle riigi osakonnast saanud on, siis nüüd oli Mosambiik ilusasti kohal, aruanded esitatud ja maksud makstud. Mosambiigi vahepeal peatatud liikmelisus taastati.
    Brasiilia – juba eelmisel aastal algasid segadused valimistega. Eelmine osakonna president ei suutnud kuidagi oma valimiskaotust tunnistada, kaebas igale poole, sh ka kohtusse. Sel aastal oli nö vaatlejana kohal uus valitud president, kellele tehti ülesandeks viia poole aasta jooksul läbi uued valimised.
    Mehhiko – täiesti pildilt kadunud ning keegi ei tea, mis selles riigi osakonnast saanud on. Mehhiko osakonna liikmelisus peatati.
    Usbekistan – möödunud aastal olid kohal kui kandidaatriik. Sel aastal olid nad puudu ja nagu nende sponsor või mentor Venemaa esindaja mainis, vedasid alt. Küll aga oli kohal teine kandidaatriik – Kolumbia, samuti uus kandidaatriik – Kirgiisia.
    Türgi – riigis valitseva poliitilise olukorra tõttu on IPA osakonna töö täielikult peatatud. Kongressil viibis kohal üks Türgi osakonna juhatuse liige, kes maalis valitsevast olukorrast väga sünge pildi.
  3. Põhikirja muudatused. Kongressil tehti ettepanek muuta rahvusvahelise põhikirja liikmelisuse osa ning lisada sinna nn sponsorluse punkt. Lühidalt – nii mõnelgi osakonnal on mitte IPA liikmetest toetajad, kellele sooviti anda samuti IPA liikmepilet pealkirjaga – IPA toetaja liige. See ettepanek tekitas tõsiseid vaidlusi, kuid lõpuks meie silmis terve mõistus võitis – muudatusettepanek läbi ei läinud.
  4. Järgmised kongressid - 2018 Rotterdam, Holland, 2019 Svaasimaa, 2020 Hispaania, 2021 Horvaatia.
  5. Järgmine noorte politseinike seminar – 2019 Ühendkuningriik.
  6. Järgmine noortelaager (IPA liikmete lastele) – 2018 Ühendkuningriik.
  7. 2018 eelarve – see oli kongressi päevakorra üks viimaseid punkte ja tekitas taaskord mõningaid küsimusi, eriti eelarve üks rida – täitevorganite istungite tõlk. Teatavasti valiti 2015. aasta kongressil välisasjade komisjoni esimeheks Venemaa IPA osakonna president. Kui temalt küsiti, kuidas ta oma tööd ette kujutab, sest ta räägib ainult vene keelt, siis teatas ta, et kasutab oma tõlki ja selle eest maksab Venemaa IPA osakond. Nüüd tekkis küsimus, et miks siis tõlgi tasu maailmaorganisatsiooni eelarvest tuleb. Maailmaorganisatsiooni laekur, kes eelarvet tutvustas, teatas, et neile sobib rohkem nende palgatud tõlk ja lisas midagi sellist, et ka seintel on kõrvad … Järeldused tehku igaüks ise.

Kongressi istungid lõppesid reede pärastlõunal ja järgnes vaba aeg. Laupäeval viid huvilised ekskursioonile – külastasime maalilist linnakest Nessebar. Koht oli küll huvitav ja kena, aga… istuda 3 tundi bussis selleks, et tund aega ühte linnakest uudistada, seejärel 1,5 tundi lõunat süüa ja siis jälle 3 tundi tagasi sõita…

Nagu tavapärane, toimus laupäeval ka pidulik õhtusöök. Seal autasustati IPA fotokonkursi võitjaid, parimaid spordiriike, parimate veebilehtede omanikke jmt. Meie seekord autasustatute hulka ei kuulunud, aga me ei lasknud ennast sellest ka segada. Nautisime häid roogi ja Bulgaaria veini, suhtlesime tuttavatega jne. Suhtlesime niipalju, et isegi Laine, kes oli meie kõige aktiivsem suhtleja, käis vahepeal õues vaimu värskendamas või suhtlemisest puhkamas.

Pühapäev oli lahkumiste ja ühtlasi ka saabumiste päev. Lahkusid kongressil osalejad ja saabusid sõprusnädalale tulijad. Hommikul sööma minnes olid esimesed sõprusnädalale tulijad juba kohal. Paraku olid nad sunnitud fuajees ootama, sest check-in algas alles kell 14.00. Ja arvestades seda, et need hommikused ootajad olid Brasiiliast, seega pikk öine lend seljataga – ei kadesta neid. Muide – meie ootasime omal ajal Israelis samamoodi – öö läbi lennanud, hommikuks kohal ja siis oota 5 tundi kuni oma toa kätte saad.

Paraku mõjutasid need sõprusnädalale saabujad ka meid. Kuivõrd meie lennuk väljus alles õhtul, siis saime terve päeva rannamõnusid nautida (seda küll ainult hommiku poole, sest pärast lõunat läks taevas pilve). Asjaga kaasnes üks aga – check out oli kell 12.00. Käisime kõik kordamööda administraatorilt küsimas, et ehk oleks võimalik toa kasutamist pikendada, aga tulutult. Võib-olla ma olen ülekohtune, aga mulle tundus, et nad lihtsalt ei viitsinud asjaga tegeleda. Lõpuks aitas meid hädast välja Laine, kes läks ja välgutas administraatorist noorhärra ees veidi silmi ja voilà – saime kamba peale ühe toa kasutuse õiguse.

Tagasilend möödus viperusteta, kuid Tallinna lennujaamas tabas meid ebameeldiv üllatus – taksosaba oli peaaegu 100 meetri pikkune. Aga noh, kiitus taksofirmadele, nad andsid endast parima ja ega väga kaua ootama ei pidanud. Majutasin veel Soome ja Läti delegatsiooni üheks ööks PPA hotelli ning juba kell 01.30 jõudsin koju. Ja järgmisel päeval tööle …

Ain Lepikult
IPA Eesti osakonna president

Fotod: Maret Tamra, IPA-IACIsrael Eran.

 

Pin It