Kolmandat aastat järjest korraldas IPA Eesti osakond koostöös IPA Saksamaa Borki sektsiooniga vähekindlustatud- ja suurperede lastele laagri Saksamaal ning viimasel kahel aastal oli võimalus laagris osaleda ka politseiametnike suurperede lastel.
Laager toimus 8.-18.juulil 2021 ning sel korral olid kõik laagrilapsed (20 last vanuses 9- 13) pärit Eesti erinevatest piirkondadest, sest lähinaabrite Covid näitajad olid laagris osalemiseks liialt kõrged.
Esimesel päeval (08.07) tuli kõigil varakult teele asuda, mille tõttu ärkasid kaugemalt tulnud lapsed juba 3-4 paiku hommikul. Kaasas pakitud seljakotid ja kohvrid ning hüvastijätud vanematega erinevates Eesti nurkades. Pool esimesest päevas möödus bussiakendest välja vaadates ning bensiinijaamades peatuste tegemistest. Lõunaks jõudsime Leetu Panevežysesse, kus meid aitasid lõunasupi organiseerimisel sealsed IPA´kad. Seejärel jätkus meie reis Poola Bialystoki hotelli suunas. Kohvrid hotelli viidud, kõht täis söödud sai tehtud hotelli ümber asuvas pargis õhtune jalutuskäik, mille käigus tutvusime puudega, mis meie parkides ei kasva.
Teisel päeval (09.07) hotell Turkus´es ärgates ootas meid hommikusöök ja teele asumine. Päeva eesmärgiks oli jõuda Poola linna Slubiceś asuvasse hotelli. Teel olles sõitsime läbi Varssavi linnas olevatest klaasist müratõkete, mis oli kõikidele lastele uudne kogemus- läbi läbipaistvate tunnelite ei olnud keegi lastest enne sõitnud.
Teepeal jalgade sirutamiseks külastasime Swiebodzini linna, kus asub maailma kõrgeim Jeesuse kuju. Saime teada, et poolakad on üsna religioosne rahvus ja Poolas asuv kuju on 3 meetrit kõrgem kui Rio de Janeiro Kristuse kuju. Lapsed said teada, et kuju on 33 meetrit kõrge just selle pärast, et Jeesus Kristus suri olles just sama vana. Õhtul jõudsime üsna Saksamaa piiri lähedale, Slubice linna, kus meie hotell asus täpselt SOSiR´i staadioni kõrval. Kuna ilm läks vihmaseks, ootasid sel õhtul meid ees tubased tegevused ja õhtusöök.
Kolmandal päeval (10.07) oli lastel ootusärevus juba suurem kui eelmistel päevadel sest kõigile oli teada, et päeva lõpuks peaksime jõudma sinna, kuhu juba mitu päeva teel olime. Nii nagu eelmistelgi päevadel- et peas mitte kõiki sõidupäevi sassi ajada, külastasime lõunase vahepeatuse ajal Magdeburgi lähedal Kanalbrüke laevatatavat kanalit. Lapsed küll teadsid, mis tähendab sõna viadukt aga nüüd saime teada, mis tähendus on sõnal akvedukt. Õhtuks jõudsime sihtkohta, milleks oli Selm Borki politseikool. Meid võtsid vastu IPA võõrustajad, kes jagasid toavõtmed ja andsid ülevaate olulisemast, näiteks saime teada kuhu koguneda häire korral ja miks me peaksime evakueeruma just mööda treppe, mitte kasutama lifte. Peale asjade lahti pakkimist ja enne õhtusööki tehti meile kooli territooriumil (õues) ekskursioon, kus saime tutvuda politseisõidukite ja töövahenditega. Eriti oli lastel põnev politseisõidukites sees istuda ja sireenidega politseiautoga sõita. Samuti avardasid enda silmaringi lastega koos olnud ametnikud, kellel oli jagada Saksa kolleegidega oma kogemusi ja kindlasti ka sealnähtust šnitti võtta. Üks, mis kohe silma hakkas ja mida meie tööpiirkondades ei ole, oli politsei puksiirauto. Pikk päev lõppes õhtusöögiga IPA majas, millest sai meie igahommikune ja- õhtune traditsioon.
Neljandal päeval (11.07) algas päev jalutuskäiguga mööda territooriumit, et me õpiksime seda tundma ja toibuksime oma selle reisi pikimast ööunest. Kuulsime väljendit, et oleme küll üles tõusnud aga mitte ärganud ja arutasime, mida see ütlus tähendab. Peale hommikusööki jätkasime ekskursiooni, nüüd küll juba politseikooli hoonetes sees. Nägime väga hea varustusega jõu- ja spordisaale, kuulsime, missugused nõuded on kadettidele ning nägime nö.veloruumi, kus oli paarkümmend jalgratta trenažööri, mida said ka lapsed proovida. Väga meeldis lastele angaar, kuhu sisse oli ehitatud õppeklassid, kus politseinikud said harjutada näiteks peretülide kui ka baarikakluste lahendamist. Peale hommikust ekskursiooni viidi lapsed politseikooli territooriumil olevasse ujulasse, kus julgemad said sooritada erinevatelt kõrgustelt vettehüppeid ja neid, kes päris veel ujuda ei osanud, julgustati abivahenditega ujumisharjutusi tegema. Samuti said lapsed teada, et riietega on vees liikumine, olgu selleks siis ujumine või kõndimine- äärmiselt raske. Et seda kogeda, anti lastel võimalus panna selga linased pikad riideid ja seda ise basseinis proovida. Kellel basseinis külm hakkas, sai istuda küttega soojal pingil ja soojeneda. Peale ujumist kinkis IPA Selm kõigile lastele (päriseks) ühesugused nokamütsid, et tutvustada lastele traditsioonilist saksa linnujahi festivali. Lapsed said ise mänguliselt kogu festivali- alustades paraadi ja lõpetades linnujahiga läbi mängida. Mäng tekitas võitmissoovi nii mõnelgi lapsel ning lapsed õppisid toime tulema oma kaotusega kui rõõmustama teise lapse võidu üle. Võitjale ehk jahikuningannale riputati kaela suur ja särav medal. Õhtu lõppes ühiste õue- ja lauamängude mängimisega ning päeva kokkuvõtvas vestlusringis osalemisega. Kuna vestlusringi koht oli üsna ringikujuline, siis mõeldi sellele igaõhtusele kokkusaamise kohale nimeks karupoegade ring. See oli koht, kus iga laps ja täiskasvanu sai öelda seda, mis talle päevas meeldis ja mida ta muudaks. Oli rõõm tõdeda, et lapsed märkasid, oskasid arutleda, jutustada ning julgesid oma arvamust avaldada ja vajadusel ka ebasobiva käitumise korral kriitikat taluda ning eksimusi tunnistada. Sellest päevast alates oli karupoegade ring meie igaõhtune traditsioon, milleta ei möödunud mitte üksi õhtu.
Viiendal päeval (12.07) ootas lapsi peale hommikusööki ees ujumine loodusesse rajatud basseinis. Enne kui kõik said minna asju pakkima, tuli sooritada negatiivsele tulemusele Covidi test, mis nii mõnelgi lapsel segas eelmisel õhtul uinumist. Mõnel lapsel oli sellise testi tegemine juba rohkem kui viies kord ja võrreldes eelmiste testikordadega oli Saksamaa kiirest valutu ning tulemust ei pidanud kauem ootama kui 15 minutit. Õnneks sooritasid kõik lapsed testi ja hirm oli suurem kui asi väärt oli. Waltopi Badespassi väliujula territooriumile minnes kontrolliti väravas kõikide testitulemusi ning siseneda sai ainult maski kandes. (Õnneks ei olnud basseinis maskikohustust). Territoorium ei olnud väga suur aga lastel oli tegemist nii hüppetornist hüpates kui liumäelt alla vette lastest. Mõni laps hüppas hoopis batuudil või sulistas niisama. Peale lõunasööki, läksime edasi vaatama Münsteri lähedal asuval kaitsealal elavaid Dülmeni metsikuid hobuseid ning saime teada, et kui keegi hobustest jääb haigeks, siis söövad nad ravimiks puukoort. Meie külaskäiku jäädvustas ka WDR telekanali reporter, mille tõttu saime vist hobustele isegi lähemale kui tavakülastajad. Õhtusöögiks oli lastele lisaks laule pandud juustuvaagen, kust kõik lapsed said degusteerida erinevaid juustusorte. Nimed ei jäänud meil kellelegi meelde aga välimuse järgi sai juuste eristada- pähkliglasuuriga juustust sai pähklijuust ja piprateradega kaetud juustu kutsusime piprajuustuks. Juustude valik oli nii lai, et kui igast juustust ka tükike võtta, sai taldriku üsna kaetud. Väga vähesed lapsed olid seltskonnas, kes proovisid juustu või kahte, enamik tahtis ikka kasvõi korra kõiki juuste degusteerida.
Kuuendal päeval (13.07) oli lastel võimalus tutvuda ja proovida politseikooli territooriumil asuvas keeglisaalis keeglit. Paljud lapsed arvasid esialgu, et tegemist on bowlingu mänguga, mida lihtsalt Saksamaal kutsutakse teisiti. Nähes ilma aukudeta kuule ja nööridega ühendatud kurikaid, mis asetsesid platsil rombikujuliselt mitte kolmnurkselt, oli koheselt selge, et tegemist kahe täiesti erineva mänguga. Lapsed moodustasid 2 meeskonda ja algas reeglite õppimine ja üksteisele pöialde hoidmine. Kui keeglimängu parimad välja valitud ja autasustatud, ootas meid ees jalutuskäik Selm´i päästekomandosse. Päästekomando juht andis ülevaate oma tööst ja tegemistest ning näitas ja andis proovida töövahendeid. Elamuse pakkus lastele päästeauto korvtõstukis õhku tõusmine 25 meetri kõrgusele ja sealse vaate nautimine. Need, kes kõrgustesse tõusta ei tahtnud, said kaasa elada maa pealt. Peale ,,korvisõitu“ näidati, kuidas käib veevoolikutte lahti laotamine ja kõik said proovida, kui raske on vee laskmine voolikust. Saime teada, et Selm´i päästekomando töötabki ainult vabatahtlike najal, neil ei ole mitte ühtegi palgalist päästjat. Uurides päästjate motivatsiooni kohta vabatahtlikult oma päris töö kõrvalt panustada öeldi, et tegemist on kaugete traditsioonidega ja vabaaja veetmise viisiga. Külaskäik päästekomandosse lõppes päästeautos kojusõiduga.
Seitsmendal päeval (14.07) külastasime stalaktiitide ja stalagmiitide peidupaika Heinrichshöhle kaevanduses. Saime tunda, mis tähendab olla maa all, kus oli pime ja sama külm kui meie koduses külmkapis. Kaevanduses nägime eelajalooliste loomade topiseid ning seda, kuidas loodus on kunsti loonud. Lapsed said käes hoida 300 000 aasta vanuseid loomaluid ning näha maa-alust nahkhiirte näitust. Peale ekskursiooni said soovijad endale kaasa osta nii säravaid kristalle kui kivisarnaseid läikivaid kaelaripatseid. Järgnevalt pidi meid ees ootama laevareis, kuid nähes üleujutusi ja tulvavett otsustati meie laevareis tühistada ja lõunastasime hoopis piirkonna vanglas. Õhtuks ootas meid IPA majas pitsaõhtu koos lauamängudega.
Kaheksandal päeval (15.07) ootas meid Hamm´is asuv Maximilianpark, kus saime näha kaunilt haljastatud aedu, kus kasvasid lilled ja puud, mida meie kodumaal ei ole (kartulipuu, trompetipuu ja suitsupuu jpt.) Mängumaal said lapsed turnida mänguväljakutel, uudistada puidust skulptuure ning külastada LEGO fänninäitust. Näitusel said lapsed näha iidsette egiptlaste, vaprate rüütlite ja kartmatute piraatide maailma. Samuti oli võimalus näha hiiglaslikke struktuure nagu Colosseum, Taj Mahal või kaksiktornid. Peale näitust oli kõigil võimalus endale legopoest ka sisseoste teha ning nii mõnigi laps lahkus pargist koos Harry Potteri või StarWarsi teemaliste Lego karpidega. Õhtul karupoegade ringis oli LEGO näituse külastus üks elavamaid emotsioone.
Üheksandal päeval (16.07) teadsid juba kõik lapsed, et kätte on jõudnud Rheine loomaia külastamise päev. Loomaaed erines Eesti loomaaiast selle poolest, et palju loomi olid väga madala aiaga ümbritsetud või oli eraldatud kindel maa-ala kuhu sai siseneda justkui suurde puuri. Sedasi elasid ahvid, kelle ees kaitsesime kiivalt oma seljakotte ja telefone, samuti saime väga lähedalt näha kala järele lõhnavaid pingviine, känguruid, laamat kui ka palju teisi loomi. Lõunaks oodati meid jalgpalliklubi ,,Borussia Emsdetten´i“ kodustaanionile, kus meile pakuti lõunasööki ja jalgpallimängu staadionil. Kui poisid vaimustusid jalgpalli mängimisest, siis tüdrukud silitasid pehmet ja ühepikkust staadioni pärismuru. Kui sportlikud tegevused tehtud ja kõht täis söödud, läksime tutvuma Münster´i vanalinnaga, kus meile korraldati otsimismäng. Eesmärgiks oli paberi pealt üles leida linnas asuvad objektid ja täita ülesandeid, mille kaudu nägime vanalinnas nii mõndagi põnevat. Õhtul oli meile IPA majas korraldatud lõkkeõhtu, kust ei puudunud tants ja laul ning pillati nii mõnigi lahkumispisar.
Kümnenda päeva hommikul (17.07) kui viimased asjad olid pakitud, kõhud täis söödud ja moonakotid kaasa pakitud, algas tee kodu poole. Enamik päevast möödus kiireid peatusi tehes, kas bussiakendest välja vaadates või lihtsalt tukastades. Õhtul jõudes Varrsavi hotelli, tegime veel viimase ühise õhtusöögi, võtsime karupoegade ringis kokku ilusad soovid ning läksime magama, et hommikul kella kuuest ärgata ja koju sõita.
Üheteistkümnenda päeva (18.07) hommikul oli meil kõigil üks suur siht silme ees- jõuda kenasti ja turvaliselt koju oma vanemate juurde ning sinna me kella 19.30 paiku saime.
Suur aitäh meie liikmetele Sigrit Hang, Valdur Mõttus ja Alar-Erik Ristisaar ning toetuse eest Politsei- ja Piirivalveametile, Türi, Lüganuse, Järva, Mulgi ja Tõrva vallavalitustele.
