12.05.13-18.05.13 osalesin Saksamaal rahvusvahelisel seminaril, mille teemaks oli „legaalsed ja illegaalsed narkootikumid“. Teema valisin juba augustis, kui kirjutasin taotluse Arthur Troopi stipendiumi saamiseks.
Kõik samalaadsed seminarid toimuvad Lääne-Saksamaal, Kölnist 45 km kaugusel Marienheide´s, kus asub Rahvusvaheline Politseiassotsiatsiooni Konverentsikeskus (IBZ). Enamus koolitusi, mis antud kohas toimuvad, on IPA seminarid, mis korraldatakse koostöös rahvusvahelise ja rahvuslike IPA osakondadega. Seminaridest saavad politseiametnikud osa võtta sõltumata auastmest, aga stipendiumi saavad taotleda IPA liikmed, kes on olnud liikmed vähemalt aasta enne taotluse esitamist. Kõik seminarid, mis toimuvad Gimborni lossis, on tagatud ISO standardiga.
Marienheide asub väga maalilises ja üksildases kohas, kus elanike arv on 30ne ringis. Seal valitseb ajalooline õhkkond ja atmosfäär. Gimborni loss ja selle hooned on sajandeid vanad, mis on ümber ehitatud konverentsikeskuseks. Selle koha teeb eriliseks veel see, et mobiiltelefonidel puudub täielikult levi. Inimesed saavad rahulikult seminarile keskenduda ja ülejäänud maailm lihtsalt ununeb terveks selleks nädalaks. Seminarid toimuvad reeglina esmaspäevast reedeni, aga on ka kolmepäevaseid seminare.
Antud seminar toimus pidevalt sünkroontõlkes nii saksa kui ka inglise keeles. Meiega olid seal terve nädala koos kaks toredat tõlki, kes ei viibinud seal esimest korda ning teadsid, millega neil tegeleda tuleb. Kohale oli meid tulnud üheksast erinevast riigist, kokku 27 inimest: Taani, Sri Lanka, Saksamaa, Iirimaa, Suurbritannia, Luksemburg, Rootsi, Lõuna-Aafrika Vabariik ja siis mina, Eestist.
Kuna enamus lektorid olid Saksamaalt ja üks Suurbritanniast, siis nendest kahest riigist saime kõige põhjalikumad ülevaated, kuid puudutamata ei jäänud ka teised. Tuleb tõdeda, et põhiprobleemid on igal pool sarnased ning tarvitatavad narkootilised ained enamvähem samad. Erinevused on aga riikide võimalused narkokuritegudega võitlemiseks, seadusandlus paindlikum ning karistused karmimad.
Usun, et me kõik õppisime seminarist palju ning saame seda kõike oma töös kasutada ning kolleegidega jagada. Kuigi ma isiklikult narkokuritegude talituses ei tööta, siis sellegi poolest puutun väga tihti kokku antud teemadega oma igapäevatöös – seda nii patrullis käimise, avalduste lahendamise kui ka muude politseiliste tegevuste raames.
Kuna päevad olid pikad, siis saime kõigil teemadel pikemalt peatuda. Materjalid, mida läbi töötasime, olid mahukad, päevad olid sisutihedad ning nädala jooksul andis igaüks meist ka põhjaliku ülevaate oma riigi kohta. Arutatud sai seadusi, erinevate riikide taktikaid, põnevamaid juhtumeid, erinevaid ravimeid jne.
Meile pidas loengut ka üks endine pika staažiga narkomaan, kes rääkis, kuidas hakkas pihta tema allakäigutee. Räägin siin aastakümneid järjest läbi elatud „põrgust“, kust ta ei näinud tagasiteed ega osanudki seda leida. Üha enam vajus ta sügavamale põhja, proovides aina uuemaid ja kangemaid narkootikume. Tema aastakümnete pikkune „staaž“ sai alguse kodus tekkinud probleemidest. Vanemad tahtsid väljaspool kodu näida sellised, kes nad tegelikult ei olnud. Lapsele anti palju kohustusi ja keelati asju, millega teised eakaaslased meeleldi tegelesid. Mida rohkem vanemad keelasid, seda rohkem nende keeldude vastu ta tegutsema hakkas. Nüüdseks on ta puhas ja töötab kirikus. Aitab leida samasuguse taustaga inimestel õiget teed ja kohta oma elus. Tema, läbi oma kogemuste, suudab inimestele anda väärtuslikku nõu ja olla toeks narkootikumidest vabanemisel.
Ühel seminaripäeval viidi meid ka Kölni ekskursioonile, kus külastasime kohta nimega „NOTEL“ (mis tuleb saksakeelsetest sõnadest Not und Hotel). NOTEL'it tutvustas meile selle koha juhataja, kes on töötanud seal loomise algusest saadik, tegeledes lisaks juhataja kohustustele seal ka sotsiaaltööga. NOTEL on loodud narkomaanidele ja on neile ööbimispaigaks. Lahti tehakse see igal õhtul kell 19.00 ja lahkuma peab alati järgmise päeva hommikul. Sinna mahub ööbima kuni 10 inimest ja kord on seal väga range. Kes antud sisekorraeeskirjadest kinni ei pea, visatakse välja või viib politsei nad minema. Saabudes tuleb alati anda ära kõik asjad, käia pesemas ja seejärel algab söögiaeg. Kuna enamik neist ei toitu korralikult, on sealsed söögid neile väga toitvad ja rammusad. Kella 23.00-st hakkab öörahu. Seda kohta ehitati üles aastaid ja võttis aega, et kõik korralikult toimima hakkaks. Oli aru saada, et need, kes seal ööbimas käivad, on selle korra omaks võtnud ja austavad inimesi, kes nendega seal tahavad ja viitsivad tegeleda. NOTEL rahastab end ise ja linnalt küsivad nad harva abi. Kuna narkomaane sureb palju, siis on neil seal loodud ka vastavad tingimused inimestega hüvastijätmiseks. Sotsiaaltöötajad suunavad ja abistavad narkomaane. Neid ei sunnita narkootikumidest loobuma, vaid tahetakse, et inimene saaks ise aru ja hakkaks abi otsima.
Selle nädala jooksul omandatud teadmisi ja kogemusi on raske siia lühikese teksti sisse mahutada, aga igal sellisel seminaril osalemine ja teiste kolleegidega koosviibimine annab alati motivatsiooni ja tahtmist arendada edaspidist koostööd ja omavahelist suhtlust.