19.-22.05.2016 toimus Soomes, Joensuus IPA Kesk- ja Ida-Euroopa riikide XVII konverents. Kuivõrd toimumiskohaks oli Soome, siis korraldajaks loomulikult IPA Soome osakond eesotsas korralduskomitee esimehe, nüüd juba endise IPA Soome osakonna presidendi Jari Liimattaga.
IPA Eesti osakonda esindasid konverentsil Uno Laas ning allakirjutanu ja lisaks veel Lauri Läänsoo, kes oli seal Soome IPA kulu ja kirjadega ning kuulus ka korralduskomiteesse (pooleldi soomlane nagu ta meil on, veab korraga kahe osakonna veebilehte). Meie Unoga jagasime kahepeale ühte välislähetust.
Lauri saabumine Soome :)Ja nüüd siis kõigest järjekorras. PPA rahvusvahelise koostöö büroo leidis, et mina olen õige isik esindama Eesti politseid esmaspäevast kolmapäevani (16.-18. mai) toimuval OSCE konverentsil, mille teema oli lühidalt öeldes – Sooline võrdõiguslikus piirivalve valdkonnas!!!, mistõttu sõitsin Soome juba esmaspäeval ja võtsin Lauri ning Uno neljapäeva hommikul Helsingi sadamas vastu. Kuivõrd olime juba varem kokku leppinud, et läheme Joensuusse minu autoga, siis said Lauri ja Uno hirmsasti rassida. Nagu ikka, kui Soome sõpradele külla lähed, palutakse üht-teist kaasa võtta. Ja Lauri oli oma ülesandesse täie tõsidusega suhtunud. Oleks ta lennukiga tulnud, siis oleks tema kohvril olnud silt „very, very, very heavy“ ning ülekaalu eest oleks ta maksnud umbes 100 euri või natukene rohkem. Ja see polnud veel kõik – kui ühe käe otsas oli tal kohver, siis teise käe otsas olid … kohvrid … õllekohvrid. Pilt oli päris naljakas ja Tallinnast saabuvat laeva vastu võttes asjakohane. Aga noh, kuivõrd Lauri kuulus ka konverentsi korraldusmeeskonda, siis eks ta hakkas juba varakult adopteeruma.
Kohvrid (eriti Lauri kohvrid), suure vaevaga autosse topitud, alustasime teed Joensuu poole. Kes seal käinud, see teab, maantee läbib looduslikult kauneid kohti. Tee ääres on ühtelugu mets ja mets ja mets. Sekka ka üksik talukoht ja siis jälle mets. Kui lõpuks kohale jõudsime, nõudis Lauri, et ma auto peaukse ette pargiks, sest tema ei jõudvat oma kohvreid vedada. Hm, laeva ja laevast maha jõudis ja nüüd see paarkümmend meetrit on liig. Aga hea küll, täitsin ta soovi. Ühtlasi avastasime, et olime esimesed külalised ning kõigepealt tabas meid kerge üllatus, sest millegipärast ei suutnud administraator leida Unole reserveeritud tuba. Uno hakkas juba süüdistavalt minu otsa vaatama, sest mina need registreerimislehed teele saatsin, aga õnneks tuli Jari ja klaaris olukorra – Uno perekonnanimeks oli hotelli andmebaasis millegipärast Klaas.
Toad käes, jäime õhtut ootama. Lauri pandi muidugi kohe tööle, saadeti lennujaama teisi külalisi vastu võtma. Ja siis nad saabusidki, kokku 15 riigi esindajad – Bulgaaria, Ungari, Saksamaa, Austria, Horvaatia, Läti, Tšehhi, Rumeenia, Šveits, Sloveenia, Venemaa ning Türgi. Lisaks Eesti, korraldajamaa Soome ning maailmaorganisatsiooni esindajana peasekretär, kes pärit Kreekast. Sarnaselt meiega saabusid ka Venemaa esindajad Peterburist autoga.
Esimesel õhtul toimus hotelli restoranis õhtusöök ja pärast jätkus Jari numbritoas, milleks oli ettenägelikult presidendi sviit, järelpidu. Etteruttavalt olgu öeldud, et nii igal õhtul – pärast õhtusööki Jarile külla, sest Lauri tassitud kohvrite sisuga tuli ju midagi ette võtta.
Reedel algas siis ametlik osa. Konverentsi tuli avama Ida-Soome politseipealik, avasõnad ütlesid ka IPA Soome osakonna uus president Jari Kinnunen ning maailmaorganisatsiooni peasekretär Georgios Katsaropoulos. Tunnustati ka parimaid – Jari Liimatta sai IPA maailmaorganisatsiooni juhatus tänukirka ning IPA pronksmedali ja Soome IPA kauaaegne laekur Carola Timper-Karhuviita sai tänukirja ning hõbemedali.
Ning siis algasid ettekanded. Soome IPA osakonna I asepresident Kauko Kuismin tutvustas Soome politsei ülesehitust ja ülesandeid ning sellele järgnes üks huvitavamaid esinemisi. Jari Kinnunen rääkis piiriülesest kuritegevusest. Pean tunnistama, et seda kuulates oli häbi olla eestlane – välismaalaste poolt Helsingi piirkonna sooritatud kuritegude osas on Eestist pärit kurikaelad pikalt, pikalt teistest ees. Hää küll, kui meie kuulasime seda stoilise rahuga, sest me ju teame reaalset olukorda, siis mõne teise riigi esindajad, kelle kurikaelad ka Helsingis tabatud on, olid päris häiritud. Loengu lõppedes soovitas ettekandja minna kõigil tutvuma hotelli ette pargitud politseisõidukiga. Pidasin seepeale vajalikuks märkida, et selle patrullauto kõrval seisev Eesti numbrimärkidega auto on minu, mitte järjekordsete Eesti pättide oma 
Pärast lõunat räägiti sotsiaalmeedia tähtsusest tänapäeva elus. Põhiettekande pidas Kauko Kuismin. Algul olevat ta tahtnud rääkida ka Peterburi nn trollivabrikutest, aga kui ma juhtisin ta tähelepanu tõsiasjale, et Venemaa esindajad on samuti Peterburist, ja pealtnäha erilist huumorisoont neil ka ei ole, siis jättis Kauko selle osa oma ettekandest peenetundeliselt vahele. Kauko ettekannet täiendasid veel Andrea Šveitsist ning Lauri Eestist.
Viimane loeng puudutas politseinike füüsilist- ja eriettevalmistust, ettekandjaks Soome IPA II asepresident Jorma Niemi. Lühidalt kokkuvõetult oli tema jutus piisavalt palju äratundmist (kehaline võimekus, füüsilised ja eriettevalmistuse katsed jne).
Veel enne õhtusööki toimus konverentsil osalejatele vastuvõtt Joensuu linnavalitsuses. Vahemärkusena olgu öeldud, et Joensuu linnavalitsuse hoone arhitekt oli Eliel Saarinen, mees kes on muuhulgas projekteerinud Tallinna Lutheri vabriku töölissöökla-rahvamaja ja endise Krediidipanga peahoone (praeguse Kultuuriministeeriumi hoone). Ja teise vahemärkusena olgu öeldud, et ka Helsingis asuv Soome tolli õppehoone, kus toimus algul mainitud OSCE konverents, on samuti Saarineni projekteeritud. Küll see maailm on kohati väike …
Pärast vastuvõttu linnavalitsuses veel õhtusöök ja hilisem järelpidu presidendi sviidis.
Ja nüüd siis Murphy seadus või vene keeles – zakon podlasti – kui eelnevatel päevadel oli väga ilus ilm ja pühapäeval samuti, siis laupäeval sadas vihma. Ja laupäeval viidi meid ekskursioonile. Esimene sihtpunkt – Koli rahvuspark. Ronisime mäe otsa, kus pidi olema „nice view“ … mnjah, ladistas vihma ja nähtavus oli 50 meetrit. Aga pole hullu, eelmisel päeval oli Jari II (et neil vahet teha, siis panin endisele presidendile nimeks Jari I (Jari Esimene) ja istuvale presidendile Jari II (Jari Teine)), vabandanud ilma pärast, so ta püüdis ümber lükata muljet, et Soomes ongi kogu aeg ilus ilm. Nüüd oli siis tõestus käes, et ega ikka ei ole küll. Ja veel üks vahemärkus – nende presidentide nimetustega oli üldse üks paras segadus. Üritusest võttis osa ka IPA Soome osakonna aupresident Jorma Ahonen. Ja kuivõrd Jari I oli ka juba aupresidendiks saanud, siis sai Jorma Ahonen tiitliks „härra aupresident seenior“ ning Jari Liimatta tiitliks „härra aupresident juunior“.
Pärast lõunat viidi meid Ruunaa kärestikele paatidega sõitma. Igaühele jalga kummikud, selga päästevest ja selle otsa veel telkmantel, u 10 meest paati ning teele. Retk kestis 1,5 tundi ja peab tunnistama, et osa retkelisi olid selle lõppedes üpris märjad.
Ja õhtul lõppes üritus piduliku õhtusöögiga ning pärast oli kõigil soovijatel võimalik hotelli ööklubis karaoket laulda. Jari I laulis ja võis täitsa kuulata. Vahepeal laulis üks suvaline naisterahvas, võis ka täitsa kuulata ja vaadata. Ja siis laulis mitu korda üks suvaline tont – ei kannatanud kuulata, läksin ära magama.
Järgmisel hommikul lehvitasime ülejäänud seltskonnale – nemad pandi bussi ja viidi Joensuu lennujaama, ning asusime ka ise koduteele. Ja mis seal muud, kui koju jõudsime, siis olime väsinud ent õnnelikud
Ja lõpetuseks – järgmisel aastal toimub IPA Kesk- ja Ida-Euroopa riikide konverents Rumeenias, Brasovis.
Servo per Amikeco
Ain Lepikult
IPA Eesti osakonna president