23. aprillil tunnustas Lõuna prefekt korrapidaja Ago Martinsoni, kes illustreeris politseiteemalise laste värvi- ja nuputamisraamatu.
„Kurjad keeled" räägivad, et esitlesid kevadel oma esimest trükist. Millega tegu?
Jah, „kurjadel keeltel" on õiged andmed. Sõbrapäeval ilmus meil tõesti ahjusoe värvimis- ja nuputamisraamat „Minu sõber politsei." IPA Eesti aktivistide eestvedamisel sai Eesti Vabariigi ja Eesti politsei 100. aastapäevaks ning organisatsiooni enda 25. verstapostiks üllitatud raamat eelkooliealistele lastele, kus sees pilte värvimiseks, erinevad nuputamisülesanded, ristsõna ja lauamäng. Lisaks leheküljed, millest saab välja lõigata ja kokku kleepida politseisõiduki ning riietatava ametniku. Raamatu keskel on veel kleepsud politsei sümboolikaga ja viimasel lehel tunnistus väikesele maalrile. Raamat on koostatud selliselt, et igal lehel õpib laps midagi kasulikku.
Kuidas ideeni jõudsite ja kes selle sündimisele oma panuse andsid?
Idee tekkis selle ürituse „hingel" Maret Tamral juba kaks aastat tagasi. Aktiivne daam asus otsima võimalusi raamatu trükkimiseks ja pani kokku väikese loomeseltskonna. Ideid kaante vahele andsid Katrin Korniltsev, Dei Stein ja Laine Kamenskaja. Viljandi neiu Karin Lehiste hoolitses luuletuse eest. Kui aastapäevad tagasi masskirjaga kunstnikku otsiti, andsin teada, et võin ju proovida. Nii sattusingi sellesse seltskonda. Eelmise aasta lõpuks sain oma töödega valmis ja raamat anti trükki. Nüüd on kõik 3000 eksemplari käes ja ise olen lõpptulemusega rahul.
Milliseid väljakutseid joonistamisprotsess valmistas? Kas töö sujus ladusalt või esines tõrkeid ja hetki, mil mõtlesid, et oli seda nüüd siis vaja?
Kui end kunstnikuna välja pakkusin, eeldasin, et tuleb asjad lihtsalt paberile panna. Kuna joonistan suhteliselt vabalt kõike, siis ei tundunud pro bono tehtav töö väga suure ettevõtmisena. Protsessi käigus selgus, et joonistused tuleb valgelt palakalt ka arvutisse saada ja seda trükikõlbuliku kvaliteediga. See tähendas tegelikult kogu esialgse kavandi arvutis ülejoonistamist. Sageli tuli värvida pilti piksel piksli haaval ja seda tavalise arvutihiirega.
Kui neljandik raamatust valmis sai, kõrbes raalil kõvaketas ja kõike tuli otsast peale alustada. Mustandid paberil muidugi jäid. Sel hetkel tundsin küll motivatsioonilangust, kuid Mareti kustumatu entusiasm ei lasknud mul käsi rüppe lasta. Tuli tegeleda tekkinud probleemiga. Nimelt ei saanud uuema operatsioonisüsteemiga arvutis enam kaks aastakümmet vana vektorit tööle ja hakkasin otsima uut programmi, millega töötada.
Proovinud kolme nädala jooksul läbi mitmed vabavaras olevad joonistusrakendused, tuli tagasi pöörduda vana hea programmi Paint juurde. Sel ajal tundsin end korduvalt kilplaste karja liikmena, aga mida enam lehti valmis sai, seda enam hakkasin kotiga päikese tuppa tassimist nautima. Ajapikku kasvas ka osavus hiirega ümberkäimisel ja joonistamine võttis üha vähem aega.
Kerly Virk
PPA kommunikatsioonibüroo
Loe ka: Minu Sõber Politsei: esitlesime oma esimest lasteraamatut
